Huumori sektsiooni mõtlesin alustada sellise tavapärase naljaga, millega ma arvan, et paljud tallinlased on kursis - Keskturu penskar-ralli.

Antud ralli võitjaid on raske selgitada. Eks tõenäoliselt need, kes kõike enne trammi peatuses juba ootavad tramme, on ka need, keda me kõik võiksime ühise häälega kuulutada võitjateks, kuid.. ega see tähtis ju ole, kes ralli võidab!

Inimestele, kes ei tea, millest jutt käib - sõites näiteks Ülemiste poolt linna trammi 2 või 4-ga, ootab Keskturu juures alati imeline lahing vabade istekohtade nimel. Antud olukord on otsekui mingisugune legendaarne iidsete aegade lahing, mis pidevalt kordab end teatud aja ulatuses- otsekui vaimud pidevalt kummitades ja samas.. on juba 21. sajand.

Peatus enne Keskturgu on vaikus enne tormi ja pärast on otsekui kõik tagasi normaalseks muutunud. Noo.. peaaegu alati - on ka aegu, kus mingid mutikesed mölisevad kellegagi ja virisevad ja näägutavad, et keegi algkooliealine, kes peab koolis istuma mingi 4ni, ei ole nõus loovutama kohta, mille ta on auga ära teeninud.

Kes pole seda imeliste iidsete aegade lahingu kordust veel näinud- see võimalus on olemas! Kui sa satud seda nägema.. siis tõenäoliselt sa ei oska ei nutta ega naerda, ei plaksutada ega istuda täielikus vaikuses, sest vaatepilt on täielikult lummav!

Ma ei saa täpselt aru, kust leiavad penskarid aega, et treenida end nii palju, aga minu arust võiksid nad ideaalselt asendada Eesti koondise korvpalli meeskonna mängijad, sest.. blokeerimine ja rünnak on neil IDEAALNE ja MITTE KEEGI ei pääse neist läbi, kui neil juba siht silme-ees. Palli korvi saamine on teine asi, aga.. põhiline, et üks neist tädikestest prooviks ja kogemata tabaks ning iga mängu seisuks jääkski vähemalt 1-0.

Kõik need tunded, mis vallanduvad ja mis toimuvad, kujuta nüüd ette! - tädid reastavad end peatusesse, kõik pilkavad kõikki, pinged tasakesi juba tõusevad, kuigi.. trammi pole nähagi! (tegelikult on see noorele nähtav, aga.. penskaritel ju halb silmanägemine- ei tulnud selle peale, või mis?)

Nii, kuhu ma jäingi. Siis.. äkitselt mammide ja papide meeled ergastuvad trammikolina saatel, aga.. valehäire - teiselt poolt tuleb hoopis tramm. Kõik tõmbuvad tagasi, näitlevad nagu neil oleks elu ja midagi, millest mõelda. Mööduvad hetked.. higi voolab.. ja äkitselt - otsekui prints valgel hobusel saabub tramm nägemisulatusse ja kõik koonduvad kõnnitee servale.. OH NEID PINGEID ÕHUS! USKUMATU!

Tramm sõidab ette.. uksed avanevad ja kes ees, see mees (üldjuhul ongi!- oled sa näinud neid mammisid? kõigil kuldne vunts ees). Esimesel kaks kotti, üks mõlema käe küljes ja hoides mõlemast uksest kinni, garanteerides ideaalse bloki (kuna too lühike ka, ei pääseks keegi käe alt läbi) ja siis.. mis tavaline - tädi jääb alpide tippu tõustes hetkeks seisma. Ei, mitte selleks, et puhata - kõik nad alati tippvormis.

Järgneb veatult tehtav strateegiline samm - järsud pilgud vasakule ja paremale, kiiresti "skäneerides" piirkonda ja otsides vabu koht. Leides vaba koha, võtab kindlameelse sammu, kallutab oma keha ette poole ja haarab võimalikult paljudest postitdest teepeal kinni ja asub istuma.

Ma pole sellest veel täpsemalt aru saanud, aga tundub, et kohustuslik on palju ähkida ja puhkida ning võimalikult paljudele inimestele närvidele käia.